Täna õhtul lõpeb TULE programmi esimene vastuvõtuvoor Tartu ülikoolis. Nädala alguses olid ligi 130 õppekohast avalduste näol täidetud vaid kümmekond. Tallinna ülikoolil ei õnnestunud samuti kõiki TULE kohti endistele üliõpilastele välja jagada. Kui arvestada, et 2003/ 04. kuni 2008/09. õppeaastani jättis Eestis ülikoolitee pooleli 58 669 üliõpilast, siis ei tohiks lõpetamata kõrgharidusega eks-üliõpilaste leidmine eriti keerukas ettevõtmine olla. EPL: Lõpetamata kõrgemaga ülikooli asja pole
TriStar 111 triatlon on vaid 13 päeva kaugusel, üks nädal tugevat trenni veel, siis lõõgastus ja logelemine. Mõtlesin, et kirjutan ühe nädala trennid välja, äkki kellelgi huvitav võrrelda. Ise loen huviga teisteharrastussportlaste trennidest ja võistlustest (tegelt Küljetuule kamp pole mingid harrastussportlased).
Esmaspäev – Puhkus peale viit trennipäeva.
Teisipäev – Plaanis oli ujumistrenn, basseini ääres avastasin, et prillid jäid koju. Proovisin ilma prillideta, aga kloor silmadele üldse ei meeldi ja silmad kinni vänderdasin ühest piirdest teise. 10 minutiga sain 300 meetrit läbi pladistatud ja ronisin välja. Nõrkus oli mu nimi ja tegin veel ühe puhkepäeva.
Kolmapäev – Varahommikune rattasõit Hawaii seltskonnaga. 1:30, 36 km. Natuke vähem, kui tavaliselt, sest kaks sisekummi lõhkes ja selgus, et rehv omadega õhtal. Õhtul tund skimboardi e. lühikesi spurte ja sellele otsa 52 minutit jooksu. 8,8 km, 5 x 2 minutilisi lõike keskmise pulsiga (150 bpm).
Neljapäev – Ujumine, 2 km. Pikemad rahulikud ja lühikesed sprindid segamini. Hakkasin sprintide ajal tihedamini hingama ja rütm läks kohe paremaks, kehal on hapniku rohkem ja keha ei hakka kangutama.
Reede – Tund jalgratast Pirita ringrajal. 28 km, linnas tõmbavad foorid keskmise kõvasti alla, kompensatsiooniks kiirendustrenn. 1-2 minutilised spurdid, siis 4 minutit kergelt. Sõitsin esimest korda trisuite’iga ja kuigi pehmendus on rattapükstega võrreldes olematu, oli täitsa ok tunne.
Laupäev – Hommikul Harku-Nõmme rajal jooks. 1:10, 12,5 km. 2 x 20 minutit lõigud, pulss 165-170 bpm. Mõnus vihmane ja jahedam ilm. Õhtul võtsin end ikka kokku, lasin K.-l Piritale sõidutada ja ujusin Merivälja-poolsest otsast surfiklubi juurde. Umbes 1,5 km ja 31 minutit, tempo rahulik.
Pühapäev – Pühapäev on pika rattatiiru päev. Seekord Kloogaranna – Paldiski – Keila – Saue – Valga mnt, ilm läks päris kütteks ära lõpuks. 121 km ja 3:57. Pikk sõit aerobari ja trisuite’iga. Millalgi 100 peal tuli seljaväsimus ja muidu väsimus peale, vastu- ja küljetuult sai omajagu. Rattalt otse jooksususs jalga ja 20 minutit sörki. 3,6 km sain selle ajaga läbi, energia oli kehas otsas ja vaim andis alla.
Umbes sellises rütmis viimased poolteist kuud möödunud.
Pole ammu muusikat postitanud. Olen vähem kuulanud ja avastanud, aga eile Vespaga Kakumäele skimboardima sõites lükkasin nööbid kõrva ja see lugu tuli. Täpselt seda stiili lugu, mida kuulates spidomeetri kontrolli all hoidmine raskeks läheb.
Müüa pool aastat kasutuses olnud Asuse netbook. Ideaalselt reisiarvutiks või naisterahva kotti sobiv väike, kuid piisavalt võimekas sülearvuti. Ostetud eelmise aasta augustis Eestist, veebruarist saadik sahtlis seisnud. Garantii kehtib, mingeid probleeme kasutuses ilmnenud pole.
Ise ostsin reisimiseks, sest tegu on ideaalse võimsuse, kaalu ja hinna suhtega netbookiga. Kõik ühenduspesad käivad klappide alla peitu, nii pole muret, et tolm kuhugi sisse roniks. Päris rannas kasutamiseks ekraan muidugi ideaalne pole, muudes oludes küll. Võimsust piisavalt, et filme vaadata, netis surfida, isegi natuke mängida ja Picasaga pilte töödelda.
Opsüsteem: Windows XP
Ekraan: 10,1 tolli
Protsessor ja mälu: Intel® Atom N280 1,66 GHz, 1 GB
Kõvaketas: 160 GB
Aku: 4 tunniga võib julgelt arvestada, filme saab 2 tükki lennukis ära vaadata
Kaal: 1,1 kg
Muu: Sisse-ehitatud kaamera (elagu Skype videokõned!), 2 USB-pesa, SD-kaardilugeja
Värv: Must
Asuse lehel kogu tehniline spetsifikatsioon.
Me kass Tõnuga juhtus siin suure soojaga selline lugu, et läks teine veidi rikki. Uudistest oli koduloomadega seoses kurvemaidki lugusid kuulda. Tõnu on üsna paksu karvaga ja armastab koledal kombel päikest, mõistust teisel aga vähevõitu, ei taipa ära, kui liiga soojaks läheb. Igatahes eelmise nädala suure soojaga muutus ta järjest loiumaks. Üritasime küll teda varju ajada ja veekausi äärde saata, aga suurt tolku sest polnud, endalgi oli kuumuses raske olla.
Reede päeval Saaremaale suundudes pakkisime kassi autosse, ei tahtnud kodusesse sauna jätta. Autos otsustas Tõnu midagi uut kogeda ja oksendas toredasti puuri täis. Saaremaal läks asi täitsa hulluks. Sõna otseses mõttes – muidu laisk ja unelemb seltsimees arvas, et kõige parem on päev läbi ringiratast kõmpida, kõmpida ja kõmpida. Uni on nõrkadele, sama moodi joomine ja suures osas ka söök.
Näha oli, et ega pea tal enam eriti jaga ja magamatusest ning tema kohta pikast jalul olemisest hakkasid igasugu reaktsioonid ja refleksid järjest halvenema. Pühapäeval lootsime veel, et kuna ilm oli vahepeal jahemaks läinud ja õhtul koju tagasi jõudsime, siis asi korda läheb, kuid esmaspäevaks erilist muutust polnud. Mure hakkas ikka juba päris suureks muutuma.
Ei jäänud muud üle, kui loomaarsti juurde minna. Seal kontrolliti pupille (ei reageerinud eriti adekvaatselt) ja reflekse (puudusid) ja nii see Tõnu vereprooviks ja jälgimiseks palatihaigeks jäigi. Arst kahtlustas palavusest tingitud ajuturset. Tehti mingit hormoonravi, istus tilguti all nagu sõjaveteran ja võlus loomaarsti abilise ära.
Täna saime juba natuke elusama kiisu tagasi. Magab, peseb end, ei kõnni enam kuutõbisena ringi. Õnneks on ilm ka mõnevõrra jahedam.
Igatahes olge oma koduloomadega siis ettevaatlikud, nad ei oska selle peale tulla vist, et päevas 3 korda dushi all käia või jäätist süüa.
Eksisin täna Reegel nr. 5 vastu. Ei suutnud lõpuni kinni pidada mantrast Harden The Fuck Up. Nii 115 meetrit jäi puudu. Aga kõigest otsast peale.
Mõnusalt jahedal ajal e. kell 12 päeval anti start esmakordselt toimunud Suure Munamäe Rattarallile. 85 km tõuse ja langusi Võrumaa mühklikul maastikul. Maasikaks lõpus tõus Suure Munamäe tippu. Panime end vennaga sinna mingi lolli entusiasmi ajel kirja. Paar päeva enne raja ülevaadet lugedes tuli teatav mure pähe torkima. Igatahes olime hommikul parklas kohal, sääred sheivimata, taskud täis energiageele ja peas null ideed, kuidas Jaan Kirsipuule ära teha.
Päike küttis mõnusalt, asfalt sulas ja soojendusringi raames üle vaadatud Suure Munamäe tõus ei süstinud just optimismi. Igaks juhuks võtsime kohad sisse stardigrupi sabas ja väntasime alguses aeglaselt. Siis vaatasin, et nii läheb kogu grupp liiga kiirelt eest ära, surusin pedaale natuke kõvemini ja rohkem venda ei näinud.
Nägin hoopis, et grupp läheb ikkagi eest ära, mis siis, et sõit käib peamiselt allamäge ja päris kiiresti. Minu 45 km keskmise kiirusele oli neil ilmselt siis midagi rohkemat vastu panna. Õnneks moodustus omataolistest 15-pealine kamp, mis järgmise 20 km jooksul poole suuremaks kasvas. Kui tõusud pihta hakkasid, siis oleks peaaegu grupist pudenenud, kuidagi õnnestus pulss 170+ peale saada, mis lamedal, aga ikkagi tõusul, väga raskelt kerima pani. Õnneks oli tahtejõud tol hetkel tugev.
Tegelikult oli 40 km ikkagi üsna lame, pikad lauged tõusud ja langused, grupil polnud ka enam endist kiirust (poolel maal kaotasime liidritele 14 minutiga) ja töödki jõudis põhiliselt 5-6 meest teha. Natukene mina ka, kuigi lõppu vaadates oleks olnud ehk targem lihtsalt sabas istuda ja tuules sõita.
15 kiltsa enne lõppu hakkas tee jälle tõusma ja minul läks seal raskeks. Kolm pudelit jooki olid lõppemas, päike ja kuum asfalt terve tee küpsetanud ja Tallinna lauskmaadel treeninud jalgadest polnud just erilist mägedekunni võtta. 82 km e. 5 enne lõppu jäin oma grupist maha. Püsis küll pea lõpuni nägemisulatuses, aga kätte saamiseks jõudu polnud. Boonuseks oli seal ka asfalt eriti hästi sulama hakanud, kumm haakis mõnuga bituumenit ja väikeseid kivikesi külge ja loopis karvastesse jalgadesse.
Eelviimase tõusuga küpsetati ära ja viimasel tõusul paluti Eesti kõrgeimasse tippu vändata. Nagu juttu alustasin, siis sellega ma hakkama ei saanud. 115 meetrit enne finishit hüppasin rattalt maha ja kõndisin lõpuni. Ei olnud eriti allaandja tunnet. Paar tundi hiljem hakkas küll juba kripeldama, et äkki ikka oleks jõudnud, aga Munamäe tipus mõtlesin küll, et kõik jäi rajale. Ja vist jäi ka. Koht oli vist 133, aga see polnud oluline, oluline oli end võita ja ilusti lõpuni sõita. Igatahes olen väga rahul.
Kunagi ammu, siis kui ma veel noor ja elujõuline olin, tuli meie juurde koju üks arvutimäng, millel nimeks oli Commander Keen. Tore platvormikas, hüppa ja söö kommi ja pepsit. Hoidu roheliste kollide eest. Mingi lugu oli seal ka, et miks seda kõike tegema peab ja kuidagi hästi haakus tol ajal. Igatahes sai seda vennaga ikka pikki tunde mängitud. Meie “õnneks” tuli mängule muudkui järgesid (kokku vist 7 osa). Kes proovida tahab, siis netis täiesti mängitav versioon olemas.
Ma tean, et Commander Keenil oli tegelikult kollane kiiver.
Olen Samsungi uuest Wave mobiiltelefonist kirjutama hakates natuke segaduses, kuidas asjale läheneda. Kas võtta seda kui telefoni või hoopis kui taskuarvutit. Kõhklusi suurendavad ühest küljest suurepärased rakendused, hea kasutajaliides ja väga hea kõnekvaliteet, teiset küljest lastehaigused, sest Wave’is kasutab Samsung esmakordselt uut operatsioonisüsteemi Bada. Aga räägime kõik järjest ära. Kõrvale võib Wave’i promosaiti vaadata.
Esmamulje Wave’ist on väga positiivne – metallist kere, millel puuduvad nagisevad osad või plaadid, õhkab korraliku disaini ja kvaliteetse kokkupanemise järele. Komplimente sai disain nii meestelt, kui naistelt, nii IT-nohikutelt, kui hipsteritelt. Kätte võttes tuli nii mõnelegi üllatuseks, et see läikiv ja stiilne korpus on libedavõitu. Kuivast käest kippus Wave ka minul aeg-ajalt minema lipsama. Umbes 5300 krooni maksva nutitelefoni puhul natuke nõutuks tegev aspekt.
Ekraanist ei saa üle ega ümber. Pea kogu suhtlus (paar füüsilist nuppu korpuselt ikka leiab) telefoniga käib 3,3-tollise 480 x 800 Super AMOLED (loe = eriti kirgas ja selge) puutetundliku ekraani abil ja Samsung on siin 10 punktise soorituse teinud. SMS-ide ja ekirjade toksimine on kiire ja täpne, vigu tuli virtuaalklaviatuuril ette harva. Mitmikpuude funktsioneerib vigadeta ja kogu selle näppudega vehkimise juures ei lähe ekraan liiga rasvaseks. Ereda päikse käes on ehk vaid fotode vaatamine häiritud, seal jääb kontrastist puudu.
Helistamisest võiks kirjutamata jätta, kõik töötab nii nagu eeldasin, kvaliteet on hea ja… see on vist selline asi, et kui midagi kirjutada pole, siis on kõik kõige paremas korras. Telefoni kõrva äärde tõstes lülitatakse ekraan välja, mis loodetavasti natuke aku kokkuhoidu annab.
Kahjuks ei saa nii hästi kirjutada telefoniraamatust (ja kalendrist), mida arvutiga sünkroniseerida tahtsin. Tundub, et Apple’ist pole Samsung kunagi midagi kuulnud. Ja kuna telefon ning Bada OS on niivõrd uued, siis ei paku Apple ega ükski sõltumatu tarkvaratootja mingit mõistliku lahendust, kuidas Mac-ist kontakte ja kalendrit Wave’i saada.
Kõige lihtsam peaks sünkroniseerimine olema neile, kel võimalik kasutada Exchange ActiveSynci. Piisab serveri defineerimisest ja edaspidi püsivad kontaktid, kalender, taskid jne ise sünkroonis. Miks ma üle-eelmisest lauses “peaks” rõhutasin? Sest netiõpetustele vaatamata minul see ei õnnestunud. Network error ja kõik. Tunnistan ausalt, et ei tea, kas viga minu seadistusoskuses, Bada OS-i ja serveri koostöövaimu puudumises või netiühenduses.
Windowsikasutajad saavad kõikvõimalikku infot (kontaktid, muusika, filmid, fotod jne) vahetada USB-i juhtme abil. Selleks on vajalik Samsungi enda tarkvara Kies, mis on nende vastus Apple’i iTunes programmile.
Kaamerasse on Wave’is surutud 5 megapiksline sensor ja 720 HD filmiklippide salvestamise võimalus (allpool üks näide). Pilti teeb mobla vahvasti, hoolimata väikesest päästikunupust oli teravustamise tunnetamine lihtne. Pildid sain tehtud ka ühe käega rattasõidu pealt, kuigi kohmitsemist veidi oli, sest telefoni toetav pöial kippus ekraanil mingeid seadistusi aktiveerima. Suisa geniaalselt on lahendatud panoraamfotode tegemine, kus fotokas värvilise raamiga sind juhib ning õigel hetkel ise järgmise pildi ära teeb. Tulemus oli mobiilikaamera kohta väga kõva. Tehtud pilte näeb mu Flickri galeriis.
Üks väike, aga hästi mõnus lahendus on Wave’is ekraani ülaosa staatusriba (kus näidatakse võrguinfot, infot uute sõnumite jne kohta) klikkimisel avaneb wifi, Bluetoothi, vaikse oleku sisse-välja lülitamine.
Aku kestuse kohta lubab Samsung, et ooterezhiimil pole 600 tundi midagi laadida vaja. Selliseid julgeid väiteid tasub alati kerge skepsisega võtta. Pealegi, ma tahaks näha kasutajat, kes iga natukese aja tagant Wave’iga midagi veebist ei kontrolli, pilti ei tee või superhea 3D graafikaga rallimängu ei käivita. See sama rallikas kujunes mulle testnädala jooksul Wave’i suurimaks tõmbenumbriks. Ja põhjuseks miks igal öösel akut laadisin :)
Sagedase laadimisega peaksid tänased nutitelefonide omanikud nagunii juba harjunud olema, mina seda kuidagi probleemiks pidada ei oska.
Mobiilse interneti kasutamisel jättis Wave mind hätta. Wifi töötab kõikjal ideaalselt. Isegi Tallinn-Tartu rongi aeglase ühenduse otsas said meilid tõmmatud, Twitter ja Facebook kasutatud. Kui aga wifit pole, siis mobiilside ei toiminud ei Tele2 ega EMT-i võrgus. See sama Network error teade ja kogu lugu. Kasutusjuhend on selle kohta pealt täiesti kasutu. Kui Samsungilt selle kohta infot saan, siis täiendan kindlasti siinset juttu.
Katsetasin selle pildi puhul “vana foto” efekti, mis nurgad tumedamaks ja udusemaks tegi.
Funktsionaalsusest lõppu lõik muusikamängijast ja raadiost. Kui mp3-mängijana on Wave tore, kasutajaliides ilus ning intuitiivne, külge ühenduvad suvalised 3,5 mm kõrvaklapid ja helipilt mõnus mahlane, siis raadio oli pettumus. Õues tabab ta kanaleid ilusti, aga Tallinna kesklinnas tavalisse uuselamusse jalutades oli tugev signaal vaid Pereraadiol (ma olen kindel, et neil on tugev signaal ka 10 meetri sügavusel maa all). Paar ragisevat kanalit suutis Wave veel tuvastada, normaalseks muutus olukord alles akna juurde minnes.
Kirjutasin alguses lastehaigustest, siin paar näidet. Esiteks tekstisisestus kirja kirjutamisel. Toksid rõõmsalt teksti, paned lause lõppu punkti ja loodad, et a) Wave mõistab, et järgmine lause võiks automaatselt suure tähega alata ning b) virtuaalklaviatuur lülitab numbrite/sümbolite vaatelt tagasi tähestikuvaatele. Looda sa, ise pead kõike klikkima. Ega see ju palju aega võta, kaks sõrmepuudet, aga just sellised väikesed viimistlemata kohad näitavad, et paranemisruumi on.
Teiseks näiteks on Samsung Apps e. rakendustepood, kus valik hetkel tagasihoidlik. Ühel päeval läks Appsi ikoon ärevaks, et mul on mingile rakendusele uuendus. Klikin asja uurima ja mulle kuvati nimekiri kõikidest rakendustest, mis üldse kunagi paigaldanud olen. Enamiku neist juba ka eemaldanud. Pole ühtki viidet, millisest neist uusversioon välja tuli.
Kui oma arvustust üle loen, siis tundub, et üsna palju on vigade kallal irisemist ja fakt, et tegelikult mulle Wave meeldis, jääb peitu. Ehk on asi selles, et nutitelefonide pakuvad väga laialdast funktsionaalsust ning paratamatult tekib võrdlus päris arvutitega. Nii jääb viimistlusvigasid rohkem silma. Bada on on tegelikult väga teretulnud nähtus, iPhone’ile ja Androidile on vaja konkurenti, sest vaid nii toimub hoogne areng paremate ja mugavamate lahenduste suunas.
Wave’i võimsus, hea graafika ning kasutajaliides, hästi viimistletud rakendused suhtluseks (nii SMS, kui meilindus, kui Twitter ja Facebook), meediahaldus jne jäävad ootama püsivara uuendust, mis konarusi siluks.
Samsung Wave peaks juuli alguses Eesti mobiilioperaatorite müügiletile jõudma, hind kuhugi 5300 krooni kanti. Aitäh Samsung Eestile, kes telefoni testimiseks andis.
Juunis sai kokku tehtud 31 trenni, ajaliselt 33 tundi 33 minutit. Kogukilometraazh väiksem, kui eelmisel kuul, ajaliselt samuti veidi. Rohkem teinud lühemaid trenne, kuu teises pooles tuli ujumine juurde, mis just eriliselt suure “läbisõiduga” ei hiilga.
Jooks: Kuu alguses segas Rattaralli kukkumisel saadud põlvevigastus. 2 nädalat hiljem õnnestus siiski normaalse tulemusega ümber Harku järve joosta. Edaspidi peab kilomeetreid tõstma hakkama, muidu ei saa septembriks maratonivormi. Kokku: 69,5 km
Ratas: Plaan rohkem maastikul käia teoks ei saanud, panin end TriStari triatlonile kirja ja seal maanteel uhamine. Üks päris pikk trenn (114 km) sai koos Sandriga tehtud, käisime Paldiskis. Tõmbasin end seal selgelt üle, pärast oli päris paha olla. Õpetas tempos piiri pidama, kipun rattaga treenima nagu võistleks. Eelmisel nädalavahetusel sai Otepää ümbruses TriStari radasid läbi sõidetud, palju rohkem tõusumeetreid, kui Tallinna ümbruses sõites harjunud. Kokku: 578 km
Ujumine: Triatlonil ilma ei saa ja kuigi paar kilomeetrit hõljuks ma mingi vana rasva pealt läbi, tundus mõistlik natuke sihipäraselt treenida. Kolmas ujumisnädal on käsil ja tundub, et läheb tõusvas joones. Kokku: 7,8 km
Korra käisin joogas (sügisest vast regulaarselt) ja korra mängisin niidul jalgpalli. Füsioterapeudi juures sai paar korda käidud ja on väga hästi mõjunud. Seljavalu üsna kadunud, samuti vasak põlv korras.
Juulis ootab mind kindlasti kaks lühikest triatloni.
